Tomati lehemädanik on üks olulisemaid haigusi tomatikasvatuses kasutatavates köögiviljakasvuhoonetes. Tomati lehemädaniku seenhaigus põhjustab peamiselt seeneniidistiku talvitumist haiges kehas, mis sobivates keskkonnatingimustes nakatub patogeeniga ja haiguslaik tekitab sporangiumi, mis levib tuule ja vihma abil. Niiskuse korral idaneb see kiiresti ja tungib taimelehele. Leht areneb alt ülespoole ja moodustab tüüpilise tüve keskme. Kesktaime lehel tekkinud sporangium levib õhuvooluga ümbritsevatesse taimedesse uuesti nakatumiseks. Lehemädaniku esinemine ja levimus on tihedalt seotud kliimatingimustega ning arengukiirus on samuti tihedalt seotud tomatikasvatustingimuste ja taime vastupidavusega.

Põllumajanduslik ennetamine ja tõrje

1. Erinevate tomatisortide haiguskindlus on erinev ja kasvatamisel tuleks eelistada haiguskindlaid sorte. Lisaks tuleks teha sobiv valik vastavalt kõrrepõllu või piirkonna kohanemisvõimele. Avamaal kasvatamiseks tuleks valida spetsiaalselt avamaal kasvatamiseks mõeldud sordid; varase valmimisega sorte ei tohiks valida; niisketes või vihmaohtlikes piirkondades tuleks valida kõrge vastupidavusega sordid.

2. Kasvatamine ja haiguste ennetamine. Mõistlikud kasvatustehnikad on haiguste ja kahjurite ennetamisel ja tõrjel hädavajalikud agronoomilised meetmed. Kuna lehemädanik esineb kõige tõenäolisemalt kõrge õhuniiskusega tingimustes, tuleks võtta järgmisi meetmeid:

(1) seemnete töötlemine: haiguste ennetamine ja ravi igast detailist alates, seemne desinfitseerimise põhipunkt. Esmalt pihustatakse seemneid 70% mankotseebi märguva pulbriga 500 korda vedelikuga ja seejärel leotatakse neid temperatuuril 55 ℃ 30 minutit vees, et pärast liigse vihmasaju põhjustatud vettimist tärkaks.

(2) Multšimine: tomatite multšimine tagab mulla temperatuuri ja niiskuse tasakaalu, vähendab õhuniiskust, loob soodsad tingimused tomatite kasvuks, ei soodusta bakterite sissetungi, vähendab haiguste esinemissagedust ja aitab ennetada haigusi.

(3) mõistlik tihedus: vastavalt erinevatele sortidele ja mullaviljakusele tuleks istutada kokku 2000–2400 taime aakri kohta, tagades hea ventilatsiooni ja valguse läbilaskvuse, tervisliku kasvu ja vastupidavuse. Kui istutustihedus on liiga kõrge, siis taimed, varred, lehed ja viljad saavad üksteisest vett ja rasva, kasvavad nõrgemalt, õhuniiskus on suur, bakterid võivad sisse tungida ja haigustele vastuvõtlikud olla. Kui istutustihedus on liiga väike, siis kuigi kasv on vastupidav ja õhuniiskus on väike, on haiguskindel toime hea, kuid vajalik kogutoodang ei ole saavutatav. Lühidalt öeldes peaks lõpmatu kasvutüübi tihedus olema väike ja lõpliku kasvutüübi tihedus suur.

(4) väetise ja vee majandamine: tomatite elus alates seemiku ümberistutamisest kuni õitsemisperioodini on vaja mulla niiskust järk-järgult suurendada 60%-lt 85%-le, nimelt 60% seemikuperioodist, 70% õitsemisperioodist, 80% esialgsetest tulemustest, 85% õitsemisperioodist. Nagu öeldakse: „Vesi teeb saagi; väetis teeb saagi”. Nõuetekohane kastmine on ülioluline, et tagada toitainete kasvu ja paljunemisvõime vaheline kooskõlastatus ning suurendada haiguskindlust. Väetised on tootmise võtmetegur. Tomatite istutamiseks mõeldud maatükid peavad olema vähemalt mõõduka viljakusega, mullaharimise kvaliteet on nõudlik, muld peab olema kobestatud, väetised (1000–3000 kilogrammi kvaliteetse sõnniku kohta), fosforväetis 50 kg/mu, kaaliumväetis 20 kg/mu, lisaks piisav lämmastikväetise pakkumine. Saagikuse ja kvaliteedi parandamiseks on oluline fosfor- ja kaaliumväetis. Ainult kolme põhielemendi mõistlik koostoime suurendab taimede haiguskindlust, vähendab lehemädaniku bakterite sissetungi ja maksimeerib head saaki. Seevastu lämmastiku, fosfori ja kaaliumi vale koostoime vähendas tomatite vastupidavust ja lehemädanik levis kergesti, mõjutades saagikust ja kvaliteeti.

(5) valguse- ja soojustingimused: tomat on fotofiilne kultuur, istutusalad peavad olema dangyang, vastasel juhul on tomatite kasv õhuke ja nõrk, mikroobe on lihtne sisse nakatada ja põhjustada haigusi. Tomatid kasvavad kõige paremini temperatuuril 20–25 ℃, minu maakonna tomatikasvatuspiirkonnas on soodsad põlluressursid, aasta keskmine temperatuur on 21 ℃, kuid vihmaperioodil, talvisel pakasel, udul ja suurel õhuniiskusel on hea mõju mikroobide sissetungile ja kahjuritele. Kui õigeaegselt ei tõrjeta, levib lehemädanik kiiresti. Tuleks õigeaegselt ennetada ja pritsida.

6 lehte korjatud kahvliga: lehemädanik on kõige levinum vihmase ilma, kõrge õhuniiskuse, madala temperatuuri, udu ja udu korral hommikul ja õhtul, näiteks suhteline õhuniiskus üle 75% ja temperatuur 15–25 ℃ on populaarsed. Põllu mikrokliima muutmiseks ja õhuniiskuse vähendamiseks tuleb eemaldada taime alumised ja tihedad oksad, et tagada hea ventilatsioon ja valguse läbilaskvus, hävitades bakterite elukeskkonna ja seega pärssides haiguste teket.

7. külvikord: maavitsaliste kultuuride pidev viljelemine, bakterirohke pinnas, mis kergesti nakatab, sest harimispõllule jäänud haigusjäägid on alguses talvise nakkuse allikaks. Seega, seemikute väljatõmbamisel ei ole vaja maast eemaldada mitte ainult haiguslehti ja vilju, vaid ka bakterite äkilise kogunemise vältimiseks tuleks teha 2-3 külvikorda mitte-maavitsaliste köögiviljadega.

Füüsiline ennetamine ja kontroll

Füüsiline tõrje on füüsikaliste meetodite kasutamine, näiteks seemnete tuulesõelumine, sõelumine, vee eraldamine, mudavee eraldamine ja muud meetodid heade seemnete valimiseks; või kasutage füüsikalisi meetodeid, näiteks seemnete leotamist soojas supis, et pärssida bakterite kasvu ja arengut, et saavutada haiguste ennetamise eesmärk. Põllu sanitaarmeetmed on peamiselt haigustega nakatunud varte, lehtede, viljade ja muude jääkide eemaldamine põllult ning nende põletamine või sügavale matmine, et vähendada mullabakterite hulka nii palju kui võimalik ja vähendada patogeenidega nakatumise võimalust, et ennetada haigusi ja suurendada sissetulekuid.

Keemiline tõrje

Tomatihaigused esinesid meie maakonnas erinevatel kasvatusperioodidel ja -hooaegadel. Seetõttu ilmnevad haiguse sümptomid ka pärast põllumajanduslikku ja füüsilist tõrjet, mis nõuab keemilise tõrje vahendite, abitõrjeks keemiliste pestitsiidide kasutamist. Keemilise tõrje peamised eesmärgid on: bakterite sissetungi ennetamine ja tõrje; mikroobide hävitamine; bakterite kasvu ja arengu pärssimine, tomatite immuunsuse tugevdamine.

1. Mullaharimine: tomatid armastavad neutraalset keskkonda, happelist ja aluselist mulda saab parandada kustutamata lubjaga. Mullabakterid on meie maakonnas tomatikasvatusele suureks ohuks. Lisaks heale tööle külvipinnase desinfitseerimisel saab neid kasutada ka laia toimespektriga fungitsiidide desinfitseerimiseks, et vähendada mullas leiduvate patogeenide hulka (saadaval bakteriin või tsink ja muud pestitsiidid).

2, seemik ja saak: pärast lehe, varre ja vilja lehemädaniku sümptomite ilmnemist tuleb esmalt kunstlikult eemal hoida, saadaval on 58% külmakaitse, mangaantsink märguv pulber 500 korda vedelpritsiga, pihustamine peab olema ühtlane ja läbimõeldud, eriti õitsemiseni kuni keskpaigani on tulemus kriitiline, varajases ja hilises arengujärgus tuleks lehemädanikku hoolikalt kontrollida ja õigeaegselt kontrollida, kui see on levinud, avaldab see suurt mõju saagikusele ja kvaliteedile. Kui põllul leitakse keskseid haigustüvesid, saab valida järgmised meetodid ja vahendid: pihustamismeetod, tomatihaiguse algstaadiumis 72,2% pomelo vesinikkloriidi lahusega 800 korda pritsimine või 72% külmakaitsega karbamiid • mangaantsink märguv pulber 400–600 korda või 64% külmakaitsega • mangaantsink märguv pulber 500 korda, pritsimine iga 7–10 päeva tagant, pidev kontroll 4–5 päeva. Kui kuuris on õhuniiskus liiga kõrge või on pilvine, saab kasutada pulbripritsimismeetodit, näiteks Gerry mikropulbrit 1 (50% alküül Morfoliinmärgatav pulber) pulbri pihustamise tõrje abil saab saavutada parema tõrjeefekti. Varrehaiguse laikude tõrjeks võib kasutada suure kontsentratsiooniga vedelat ravimit, olgu see siis lehelisprei või varre katmise ravim, üks kord iga 7-8 päeva tagant, 2-3 korda järjest, kuid pöörake tähelepanu sellele, et 10 päeva pärast pealekandmist ei saa puuvilju turul korjata.